Lapsepõlv

Ma ei tea miks ma seda teen, aga siin on minu lemmikmängud, mida ma väiksena mängisin. Mängiks heameelega praegugi:)

So...wanna play? :)

Panen mingi pildi ka siiakohta...jah just SIIA, siis on blogi ägedam :)

Alustan kõige lemmikumast!!!!

1. Mädamuna - minu suur lemmik. See, kelle nimi hüüti, pidi õhkuvisatud palli kinni püüdma ja teised ruttu-ruttu ära jooksma. Tavaliselt need kõik teised jooksid tikripõõsaste suunas. Lõpuks, kui läks palliga loopimiseks, sai loobitav valida, kas ta on kivi, leht või lind. Meie pere ja sugulaste vahel oli suureks probleemiks linnu valikuvariant. Meie pere arvas, et lind saab ainult käsi lehvitada, aga jalad peavad paigal olema, sugulased arvasid, et jalad ei pea paigal olema ja lind saab ära joosta ... vabanaaaa.... Ükskord, kui meil oli kehalise tund, ja õpetaja küsis, et mis mängu me mängime (see oli vist ainus kord, kui ta seda üldse küsis), siis üks meie klassi tüdrukutest pakkus mädamuna ja ma olin salaja nii õnnelik selle peale. Aga ma läksin ägedate tüdrukutega hoopis staadioniringe jooksma :(


2. Maade võtmine - umbes nagu mädamuna, pall visatud, joosti ka tikripõõsaste suunas. Lühikeste jalgadega väiksed painduvad tüdrukud olid selles mängus edukad. Igaüks sai endale ühe riigi valida, populaarsed olid USA ja Hispaania ja Inglismaa ja nii edasi. Mängu alguses lepiti kokku kas maad "võetakse" kaks jalga koos või ühe jalaga. Kindel oli ainult see, et see jalg pidi olema täiesti sirge. Tavaliselt teised mängijad kükitasid "maavõtja" juurde maha ja jälgisid piinliku täpsusega jala sirgust. Kui kolm korda ei õnnestunud maad võtta (kas siis ei saanud jalga sirgeks või ei paindunud piisavalt), siis oli suur fail ja jäid ilma võimalusest saada tükike USA-st või hoopis Suuramuuramaast.

3. Aaretejaht - erinevatesse kohtadesse aias peideti paberilehtede peale kirjutatud vihjed, mis viisid järgmise kohani. Alati tahtsid kõik aarete otsijad olla. Ei tea küll miks, kuna aardeks polnud tavaliselt midagi. Tavaliseks vihjete peidukohaks oli kelder, sipelgapesa, kaev, mesimaja jne. Vihjete koostaja käis otsijaga kaasas ja naeris kui ta ei osanud vihjet lahendada. Otsija sai mõnikord vihaseks, kui koostaja naeris ja ähvardas mängu pooleli jätta. Hahahaaa. Tore mäng küll.


4. Mängu nime ma ei tea, aga me joonistasime tee peale ruudud, iga ruudu sisse numbri, segamini, ja siis pidi hüppama numbril numbrile järjekorras, nt 1-lt 2-le, 2-lt 3-le jne. Meil on selline äge maja jah, mille ette saab kriidiga joonistada ja kirjutada. Eelis oli see, et sai mängida ka üksi.


5. Jalgpall - sai mängida ainult siis, kui naabritel olid lapselapsed külas. Mängisime karjamaa peal, mingid puunotid olid väravateks ja ma olin selles kõige osavam, sest ma olin kõige suurem, teistest mängijatest vist 3-4 aastat vanem:) Mulle hakkas jalgpall siis jubedalt jubedalt meeldima.


6. Luurekas - mängiti kas paaris või üksi. Kõik kohad, kus üksteist nähti, kirjutati üles ja keda nähti kõige rohkem kaotas ja keda kõige vähem võitis. Pärast mängu käisid tulised vaidlused selle üle, kas keegi pettis ja kas keegi käis ikka üldse seal kohas, mis kellegil oli üles märgitud.


7. Vihmase ilmaga toas kirjade saatmine, igaühel oli toa ukse juures postkast (tavaliselt see ümbrik mis tuli postiga ja mille sees võis saata filmi ilmutamiseks). Ja siis me saatsime üksteisele kirju teemal, kes mida tahab mängida, mitme minuti pärast, kuskohas, kellega jne. Hiljem saatsime ka ajalehest väljalõigatud pilte, mille juures oli ka kiri, mingi teatega. Mõnikord rääkisime kirjades ka üksteist õelalt taga. Ha-ha!! Või saatsime üksteisele isetehtud ristsõnu.


8. Monopol oli meie peres suur hitt.


9. Kniffel samuti.


10. Uku Uku mina prii - selline mäng kus pidi mingi kindla koha käega ära puudutama ja sealsamas mängu nime karjuma. Sel kohal seisis valvur, kes pidi iga hinna eest takistama mängijatel selle koha puudutamist. Aga valvur pidi ka ise ringi käima ja luurama teiste järgi ning keda ta nägi, see oli kaotanud. Jahh.


11. Politsei ja pätt - keegi, kes oli kuritööga hakkama saadi pandi kaevu luku taha. Ja jäeti sinna terveks päevaks. Ilmselt oli ta tüütu.

Tahaks täiega tikreid süüa, nii palju, et ma ei jaksa enam liigutada ... ja maasikaid. Ema rääkis, et maasikad juba punetavad ja kassipojad on nii kõvasti kasvanud, et juba mängivad üksteisega ja hüppavad igal pool ringi, teleka pealt diivanile, diivani pealt isale kuklasse ja sealt kapi taha ja siis varitsevad seal niikaua, kuni nende ette ilmub suur Dundilundi ja siis nad hüppavad talle kraesse ja suur Dundilundi läheb hirmunult tagasi põranda alla ning ootab seal järgmist aastatuhandet, mil tal tekib uus võimalus taas maa peale tulla.

Tartus on ka muru roheline ja päike paistab, hoolimata sellest, et kassipojad on kodus.

Heda ööd!

.