Saturday wait

Elu oleks hoopis teismoodi , kui igaüks jätaks oma jälje ajalukku just nii muinasjutuliselt ja romantiliselt ja ilusalt ja absurdselt. Tõestisündinud lugu. Ausõna.

Kaugel kaugel Austraalias elas kord üks võsaröövel Thunderbolt, kes sündis 16. mail 1836 Windsoris. Ta oli haritud mees, kuid sobiva töö leidmine ei õnnestunud ja nii hakkas ta toidu ja raha hankimiseks varastama oma kandi elanike kariloomi. Ta oli väga ilus mees, sportlik, suure musta juuksepahmaka ja habemega. Kuritegelik elu viis ta aga lõpuks siiski kohtu ette ja talle määrati 10 aastat vangistust Kakaduusaarel. Kuulu järgi olevat sellelt saarelt võimatu põgeneda, sest rannavesi kubises suurtest mõrvarlikest haidest. Viie aasta pärast ta siiski põgenes, sattudes pigem hai lõugade vahel, kui veetes veel 5 aastat Kakaduusaarel. Ta hüppas vette ja hakkas ujuma. Põgenemise käigus ründas teda päris mitu haid, kuid saatus, teades, mis teda veel ees ootab, päästis vapra Thunderbolti ja mees jõudis vigastusteta, kuid väsinuna kaldale. Ta oli põgenenud vanglast ning uuel tabamisel oleks teda oodanud kindlasti poomissurm, kuid mees otsustas siiski jätkata endist elustiili maanteeröövlina. Järgneva seitsme aasta jooksul kartis teda kogu Austraalia, ta oli maanteede kuningas.

Pärast vabanemist Kakaduusaarelt kohtas ta kena haritud ning vormika neiu Yellilongiga. Yellilong oli orblaps, kes kasvas üles postijaama omanike peres, 16-aastaselt liitus ta aborigeenidega ning rändas nendega ringi ligi 2 aastat. Kui Thunderbolt ja Yellilong kohtusid armusid nad üksteisesse silmapilkselt ja ratsutasid koos oma uude koju, milleks oli üksildane koobas, keset kõrbe. Öise tähistaeva all veel sel samal õhtul leidsid aset imelised sündmused.

Kuid Yellilongil oli vana austaja, kes oli kohutavalt armukade. Ta leidis üles nende koopa ning üritas oma oma peidikust armastajaid kümne päeva jooksul odaga tabada, et purustada vastleitud armastus. Kuid Thunderboltil oli lihtne lahendus, ta sai mehe kurjadest plaanidest teada ja mõrvas ta. Thunderbolti ja Yellilongi armastus oli nüüd täiuslik. Peagi sünnitas naine kaksikud pojad, Thunderbolt aga jätkas elatise teenimist maanteeröövidega ning tema kurikuulsus kasvas iga päevaga. Koos oma jõuguga ründasid nad öömaju, teelisi, vankreid, postitõldu. Iga päeva lõpus naases mees koopasse oma armastatud naise juurde. Pidev armastatud mehe eemalolek oli aga naisele kurnav ning Yellilong nõudis enda kaasavõtmist röövretkedele. Neist sai kurikuulus paar. Röövretked muutusid järjest ohtlikumaks, panused kõrgemaks. Ühe röövi käigus sai Yellilong haavata ja pealtnäha ohutu vigastus läks mädanema ja naine suri jõulude ajal Thunderbolti käte vahel. Sest saati muutus Thunderbolt oma röövimistes eriti otsustavaks ning kartmatuks, mees peaaegu tahtiski surra, sest põhjust elamiseks tal enam polnud.

1870 kohtas Thunderbolt Kaljujõe ääres kohalikku konstaablit ning mõlema revolver üksteise pihta suunatud, tulistas konstaabel siiski esimesena ja surmavalt. Thunderbolt ei soovinudki seda võitlust võita. Surivoodil lausus Thunderbolt veel viimaseid kordi oma kallima nime.

Kuna nüüd on loo lõpp ja õige aeg targutamiseks, siis loo moraal: Less TV, more love. Ma ei teagi miks, aga Thunderbolti ja Yellilongi lugu kaugel Austraalias tuletas mulle meelde kõiki neid üksikuid saari Vaikses ookeanis valgete liivarandade, helesinise mere, mõrtsukhaide ja delfiinidega, kanka-bonode ja tähistaevaga. Kahju muidugi, et ma pean praegu minema õue puid laduma.

.